Mõtisklus kõlbelisest elust, inimväärikusest ja takistamatu teadmise teest Kõlbelise elu alus ei ole seadus, vaid taipamine. Kui inimene mõistab, et iga tegu loob tagajärje, siis ta hakkab loomulikult hoiduma neist tegudest, mis toovad kannatusi. See taipamine on budismis tuntud kui õige nägemus (samyag-dṛṣṭi). Õige nägemus on teadmine, et elu ei ole juhuslik, vaid põhjuslik. Et kannatusel on põhjus, aga ka lõpp. Et iga tegu jätab jälje ja iga hingetõmme on seotud kõige oleva hingamisega. Kui see taipamine saab südamest selgeks, sünnib loomulik soov elada kõlbeliselt – mitte hirmust karistuse ees, vaid austusest elu ees. Kõlbeline elu on tee väärikusse. Inimväärikus tähendab, et inimene ei ela valetades ega varjates, vaid sirgub tõe poole. See väärikus ei sõltu välistest märkidest: rikkusest, soost või seisusest vaid sellest, kas inimene austab elu nii endas kui teises. Kui me ei hävita seda, mis on püha, siis me juba elamegi väärikalt. Sellest kasvab välja takistamatu teadmine. See on teadmine, mis ei ole enam seotud segaduse ega eksitusega. See ei ole lihtsalt raamatute tarkus ega loogiline arutlus, vaid puhas nägemine. See tähendab näha maailma nii, nagu ta on, ilma moonutuste, hirmude ja ihadeta. Takistamatu teadmine sünnib kolmel tasandil: 1. Kuulamine ja õppimine: kui inimene võtab vastu õpetuse, kuulab ja mõistab. 2. Mõtisklemine ja loogiline taipamine: kui inimene uurib, eristab ja loob selguse, nagu matemaatik lahendab ülesannet. 3. Meditatiivne vahetu kogemus: kui meel on vaikne ja selge, näeb ta reaalsust otseselt. Kui need kolm küpsevad, hakkab teadmine särama takistamatult. Enam ei varjuta seda teadmatus ega enesepettus. Kõlbeline elu loob vundamendi. Õige nägemus on värav. Takistamatu teadmine on valgus, mis paistab läbi selle värava. Ning valgus, kui ta juba kord on tulnud, ei kao enam. Õndsa elu teadmine tähendab siis: - ma elan nii, et minu süda on kerge, sest ma ei riku elu seadust; - ma näen tõde, sest mu meel on selge; - ma tean, et väärikus ja kõlblus ei ole koorem, vaid vabadus.

Elu ei ole lihtsalt päevad kalendris või ülesanded to-do listis. Elu on tunne. Hoiak. Rütm. Ja see, kuidas sa mõtled, kujundab selle, kuidas sa elad. Kui me räägime pikaealisusest, siis me ei räägi ainult tervisest, toitumisest ja liikumisest. Me räägime mõtteviisist, mis loob aluse kõigele muule. Me räägime sellest, et elu ei ole võitlus, vaid tants.Ja muusika? See on alati olemas. Isegi vaikuses. Tänulikkus on esimene samm. Kui sa ärkad tänuga – mitte defitsiiditundega –, siis käivitub sinus teine energia. Mitte “mida mul veel pole?”, vaid “vaata, kui palju mul juba on.”See ongi Fullgevity – elada terviklikult, selgelt ja rõõmuga. Kui sa tantsid eluga kaasa, muutub ka vastupidavus lihtsamaks.Rõõm loob jõudu.Jõud loob selgust.Selgus loob harjumusi, mis toetavad sind ka keerulisel ajal. Pikaealisuse mindset = rõõm + energia + paindlikkus.See on valik – iga päev. Mitte ootamine, kuni “kõik on paigas”, vaid teadmine, et sinus on alati järgmine parem versioon juba olemas. Ta ootab vaid kutset. Täna vali mõelda nii, et elu toetab sind. Ja sa saad sellele toetuda.See on rohkem kui mõtteviis.See on elustiil, mis kestab.

Laulva Revolutsiooni ajastu ja Mõistuse Vangla. Alles see oli kui “laulsime end vabaks”, alles see oli kui laulsime laulukaare all Päris Eestlastena end ühtseks. @@@ Mõistus kui vangla. Teadvus kui vabadus. Tänapäeva ühiskonnas on kujunenud paradoks kus paljud kõrghariduse ja sotsiaalse staatuse saavutanud inimesed, kellel oleks justkui kõik eeldused maailma loovalt ja vastutustundlikult juhtida, muutuvad tegelikult copy–paste operaatoriteks. Nad rakendavad oma mõistust vaid õpitu ja juba teadaoleva kordamiseks. Mõistus on suurepärane tööriist. Ta on kui analüütiline masin, mis suudab järjestada, arvutada, kopeerida ja rakendada. Kuid ta on piiratud. Tema loomine pole päriselt loomine, vaid juba olemasoleva kombineerimine. Kui inimene samastub ainult mõistusega, hakkab ta nägema elu ainult läbi skeemide, reeglite, juhendite ja raamistike. Selle tagajärjel tekib dogmaatiline reaalsus. Inimene, kes ei suuda enam teadvuse kaudu taipamisele jõuda, hakkab oma hirme ja ebakindlust kaitsma seaduste, kitsenduste ja kontrollimehhanismide kaudu. Sellest saabki totalitarismi algus, hirmust sündinud süsteem, mis vangistab nii tegija kui ka teised. Veelgi ohtlikum on, kui üksikute inimeste hirmust saab kollektiivne uskumus. Siis koondutakse liitudesse, parteidesse ja organisatsioonidesse, mis hakkavad oma hirme raamistatult propageerima. Tekib neurobiokeemiline ja psühholoogiline lõks: inimene valib poole, samastub sellega pimesi ning hakkab uskuma, et just see on “ainus tõde”. @@@ Neurobioloogiliselt on see mehhanism lihtne: • Dopamiin pakub lühiajalist “tasuks” kuuluvuse eest, kui tõstad käe või annad allkirja. • Oksütotsiin kinnistab grupikuuluvuse turvatunnet. • Kortisool hoiab hirmu kaudu süsteemi koos, sundides alluma. • Serotoniin seob inimese hierarhiasse, andes illusiooni, et “olen tähtis, sest kuulun süsteemi”. Selline seisund meenutab juba meditsiiniliselt kirjeldatud nähtust: delusion ehk luulumõte. Luulumõte on veendumus, mis ei põhine reaalsusel, kuid mida inimene (või terve grupp) peab raudkindlalt õigeks. Kui terve partei või ühiskond hakkab dogmaatilisel alusel ühtemoodi hääletama, allkirju andma ja seadusi looma, siis ei erine see olemuslikult psühhiaatrilisest luulust – tegemist on kollektiivse delusiooniga.