Valguse hügieen igemete ja suu tervise heaks. Meie igemete ja suu tervis ei sõltu ainult hambaharjast ja niidist. Ka valgus ja ööpäevarütmid mõjutavad otseselt igemeid, luukude ja põletikutaset. 1. Päikesevalgus päeval – D-vitamiini allikas - Päike on keha peamine D-vitamiini tekitaja. - D-vitamiin tugevdab luud ja igemeid ning aitab immuunsusel kontrollida igemepõletikku. - Soovitus: viibi iga päev 10–30 minutit õues, nägu ja käed paljad (aeg sõltub nahatoonist ja aastaajast). - Kontrolli vajadusel D-vitamiini taset veres, eriti talvel. 2. Hämarus õhtul – melatoniini säilitamine. - Melatoniin on “unehormoon”, aga ka väga tugev antioksüdant, mis kaitseb igemeid põletiku eest. - Ere valgus õhtul (ekraanid, LED-pirnid) lõikab melatoniini pooleks. - Soovitus: 1–2 h enne und vali hämar valgus. Magamistuba olgu täielikult pime (vajadusel pimendavad kardinad). Väldi öölampi või vali väga nõrk soe valgus. 3. Punane ja infrapuna valgus – raviks. - Punane (600–700 nm) ja lähiinfrapuna (800–900 nm) valgus aktiveerivad rakkude energia tootmist. - Hambaravis kasutatakse seda: haavade ja igemete paranemise kiirendamiseks, põletiku ja valu vähendamiseks, igemete ja luu taastumise toetamiseks. - Soovitus: uuri oma hambaarstilt või suuhügienistilt, kas sinu jaoks sobib fotobiomodulatsioon. 4. Ööpäevarütm ja mikrobioom - Kui uni ja valgus-öötsükkel on paigast, muutub ka mikrobioom (sh suus). - Põletikulised bakterid saavad ülekaalu → igemepõletik süveneb. - Soovitus: maga kindla rütmiga, 7–9 h öösel, söö pigem päeval, mitte hilja õhtul, väldi pidevat näksimist hilisõhtul. Kontrollnimekiri. ✅ Päike päeval (või vajadusel D-vitamiini lisand). ✅ Hämar õhtu ja pime uni. ✅ Ekraanituli kinni 1–2 h enne und. ✅ Regulaarne uni ja söömine päeval. ✅ Arsti/hambaarstiga aruta punase valguse ravi võimalusi. ✅ Igapäevane hambaniit ja pehme harjaga pesu. Meie igemed vajavad valgust, täpsemalt: õiget valgust õigel ajal. Päeval valgus toidab, õhtul pimedus tervendab.

Liikumisega vaimselt terveks! Kuidas liikumine aitab hoiduda depressioonist ja parandab üldist tervist. Uued teadusuuringud kinnitavad, et liikumine peaks olema üks esimesi ravivalikuid depressiooni ja stressi puhul. Õigesti ajastatud liikumine toetab ööpäevarütmi, parandab und, tõstab tuju ning hoiab keha terve. Siin on mõned mehhanismid ja efektid, mille kaudu regulaarne füüsiline aktiivsus toetab vaimset ja füüsilist tervist. 1. Neurokeemilised muutused - Soodustab serotoniini, dopamiini ja norepinefriini vabanemist, mis parandavad meeleolu. - Liikumine stimuleerib ka endorfiinide tootmist („õnnehormoonid“), mis võivad leevendada valu ja vähendada stressi. - Aitab vähendada kortisooli (stressihormoon) taset. 2. Aju plastilisus ja neurogenees. - Regulaarne liikumine soodustab uute närvirakkude kasvu (neurogenees), eriti hippokampuse piirkonnas, mis on seotud mälu ja emotsioonide regulatsiooniga. - Parandab aju verevarustust ja hapniku kättesaadavust, mis toetab kognitiivset funktsioneerimist. 3. Une parandamine. - Füüsiline aktiivsus aitab reguleerida une-riitust, parandada une kvaliteeti ja vähendada unehäireid, mis omakorda mõjutavad positiivselt meeleolu. - Hea uni aitab taastuda ja toetab vaimset tervist. 4. Enesetunde ja enesekindluse tõus. - Liikumine, eriti koos seatud eesmärkidega, võib anda saavutustunde, suurendada enesehinnangut. - Grupitegevused või treeningrühmad võivad pakkuda sotsiaalset tuge, vähendada isolatsiooni. 5. Füüsiline tervis. - Vähendab riski krooniliste haiguste tekkeks, nt südamehaigused, diabeet, metaboolne sündroom, rasvumine. - Parandab kardiovaskulaarset vastupidavust, lihasjõudu, painduvust, tasakaalu. - Tõstab ainevahetust, aitab kehakaalu kontrollis hoida. 6. Stressi ja ärevuse vähendamine. - Liikumine aitab maandada pinget, ärevust, rahustab närvisüsteemi. - Regulaarne kehaline aktiivsus võib aidata paremini toime tulla igapäevaste pingetega. Ööpäeva rütm ja liikumine. Inimese keha toimib bioloogilise kella alusel. Hormoonid, kehatemperatuur, seedimine, lihaste jõudlus ja aju aktiivsus muutuvad kindla rütmiga. Liikumine saab seda rütmi kas toetada või häirida.

Mõtisklus kõlbelisest elust, inimväärikusest ja takistamatu teadmise teest Kõlbelise elu alus ei ole seadus, vaid taipamine. Kui inimene mõistab, et iga tegu loob tagajärje, siis ta hakkab loomulikult hoiduma neist tegudest, mis toovad kannatusi. See taipamine on budismis tuntud kui õige nägemus (samyag-dṛṣṭi). Õige nägemus on teadmine, et elu ei ole juhuslik, vaid põhjuslik. Et kannatusel on põhjus, aga ka lõpp. Et iga tegu jätab jälje ja iga hingetõmme on seotud kõige oleva hingamisega. Kui see taipamine saab südamest selgeks, sünnib loomulik soov elada kõlbeliselt – mitte hirmust karistuse ees, vaid austusest elu ees. Kõlbeline elu on tee väärikusse. Inimväärikus tähendab, et inimene ei ela valetades ega varjates, vaid sirgub tõe poole. See väärikus ei sõltu välistest märkidest: rikkusest, soost või seisusest vaid sellest, kas inimene austab elu nii endas kui teises. Kui me ei hävita seda, mis on püha, siis me juba elamegi väärikalt. Sellest kasvab välja takistamatu teadmine. See on teadmine, mis ei ole enam seotud segaduse ega eksitusega. See ei ole lihtsalt raamatute tarkus ega loogiline arutlus, vaid puhas nägemine. See tähendab näha maailma nii, nagu ta on, ilma moonutuste, hirmude ja ihadeta. Takistamatu teadmine sünnib kolmel tasandil: 1. Kuulamine ja õppimine: kui inimene võtab vastu õpetuse, kuulab ja mõistab. 2. Mõtisklemine ja loogiline taipamine: kui inimene uurib, eristab ja loob selguse, nagu matemaatik lahendab ülesannet. 3. Meditatiivne vahetu kogemus: kui meel on vaikne ja selge, näeb ta reaalsust otseselt. Kui need kolm küpsevad, hakkab teadmine särama takistamatult. Enam ei varjuta seda teadmatus ega enesepettus. Kõlbeline elu loob vundamendi. Õige nägemus on värav. Takistamatu teadmine on valgus, mis paistab läbi selle värava. Ning valgus, kui ta juba kord on tulnud, ei kao enam. Õndsa elu teadmine tähendab siis: - ma elan nii, et minu süda on kerge, sest ma ei riku elu seadust; - ma näen tõde, sest mu meel on selge; - ma tean, et väärikus ja kõlblus ei ole koorem, vaid vabadus.

Laulva Revolutsiooni ajastu ja Mõistuse Vangla. Alles see oli kui “laulsime end vabaks”, alles see oli kui laulsime laulukaare all Päris Eestlastena end ühtseks. @@@ Mõistus kui vangla. Teadvus kui vabadus. Tänapäeva ühiskonnas on kujunenud paradoks kus paljud kõrghariduse ja sotsiaalse staatuse saavutanud inimesed, kellel oleks justkui kõik eeldused maailma loovalt ja vastutustundlikult juhtida, muutuvad tegelikult copy–paste operaatoriteks. Nad rakendavad oma mõistust vaid õpitu ja juba teadaoleva kordamiseks. Mõistus on suurepärane tööriist. Ta on kui analüütiline masin, mis suudab järjestada, arvutada, kopeerida ja rakendada. Kuid ta on piiratud. Tema loomine pole päriselt loomine, vaid juba olemasoleva kombineerimine. Kui inimene samastub ainult mõistusega, hakkab ta nägema elu ainult läbi skeemide, reeglite, juhendite ja raamistike. Selle tagajärjel tekib dogmaatiline reaalsus. Inimene, kes ei suuda enam teadvuse kaudu taipamisele jõuda, hakkab oma hirme ja ebakindlust kaitsma seaduste, kitsenduste ja kontrollimehhanismide kaudu. Sellest saabki totalitarismi algus, hirmust sündinud süsteem, mis vangistab nii tegija kui ka teised. Veelgi ohtlikum on, kui üksikute inimeste hirmust saab kollektiivne uskumus. Siis koondutakse liitudesse, parteidesse ja organisatsioonidesse, mis hakkavad oma hirme raamistatult propageerima. Tekib neurobiokeemiline ja psühholoogiline lõks: inimene valib poole, samastub sellega pimesi ning hakkab uskuma, et just see on “ainus tõde”. @@@ Neurobioloogiliselt on see mehhanism lihtne: • Dopamiin pakub lühiajalist “tasuks” kuuluvuse eest, kui tõstad käe või annad allkirja. • Oksütotsiin kinnistab grupikuuluvuse turvatunnet. • Kortisool hoiab hirmu kaudu süsteemi koos, sundides alluma. • Serotoniin seob inimese hierarhiasse, andes illusiooni, et “olen tähtis, sest kuulun süsteemi”. Selline seisund meenutab juba meditsiiniliselt kirjeldatud nähtust: delusion ehk luulumõte. Luulumõte on veendumus, mis ei põhine reaalsusel, kuid mida inimene (või terve grupp) peab raudkindlalt õigeks. Kui terve partei või ühiskond hakkab dogmaatilisel alusel ühtemoodi hääletama, allkirju andma ja seadusi looma, siis ei erine see olemuslikult psühhiaatrilisest luulust – tegemist on kollektiivse delusiooniga.

Antiik-Kreeka arst Hippokrates (u 460–370 eKr) pani paika arsti ja patsiendi vahelise "lepingu", mis kõlab ka täna üllatavalt kaasaegselt: enne ravi alustamist küsis ta: „Kas oled valmis loobuma sellest, mis sind haigeks tegi?“ See küsimus oli ravi alustala. Kui inimene polnud valmis muutuma, peeti arstiravi mõttetuks. Arst andis teadmised, patsient aga pühendumuse. See oli partnerlus, mitte ühepoolne teenus. 🏺 Keskaja ja renessansi tarkus Ka hiljem käsitleti inimest tervikuna – keha, meelt ja hinge koos. Ravisid toit, liikumine, uni ja vaimsed praktikad. Renessansi ajal tekkisid erinevad koolkonnad: homöopaatia, osteopaatia, taimemeditsiin. Kõiki ühendas üks põhimõte: patsient peab olema oma tervenemises aktiivne osaline. 🔬 Teadusrevolutsiooni võidud ja kõrvalmõju 17.–19. sajandi teadus tõi tohutuid võite: mikroobide avastamine, anesteesia, röntgen, penitsilliin. Miljonid elud päästeti.Aga tekkis kõrvaltoime: ravis hakati järjest enam toetuma välisele sekkumisele (ravimid, protseduurid, operatsioonid). Patsiendi enda roll hakkas taanduma. 💼 20. sajandi murrang ja farmaatsiatööstuse tõus 1910. aasta Flexneri raport kujundas meditsiinisüsteemi teaduspõhiseks ja standardiseerituks. Kvaliteet tõusis, kuid alternatiivsed lähenemised kuulutati “ebateaduslikuks”.Sealt edasi sai meditsiini keskseks keemiline farmakoloogia ja tehnoloogia. Investeeringute loogika soosib ravimeid, mida saab patenteerida, mitte aga elustiilimuutusi, mis haigusi tegelikult ennetaksid. Tulemuseks: patsiendid delegeerisid vastutuse arstile ja hakkasid ootama kiireid lahendusi. 📊 Tõenduspõhise meditsiini paradoks Evidence Based Medicine pidi arvestama kolme sammast: teadusuuringud, arsti kogemus ja patsiendi väärtused. Tegelikkuses domineerib üks – uuringud, sageli farmaatsiatööstuse rahastusel. Patsiendi häält kuuleb harva. 🚧 Tänapäeva süsteemi kitsaskohad - Ajasurve: arstidel pole aega elustiiliaruteluks. - Rahastussüsteem: kindlustus maksab protseduuri ja ravimite eest, mitte ennetuse eest. - Koolitus: arstiõppes on toitumine, liikumine ja stressihaldus marginaalsed teemad. - Patsiendi ootused: “kiire lahendus”, vastutus delegeeritakse.