Dogmaatiline usupoliitika ja vabadus

Meeme Luks

Aug 27 • Mõtteviis

Laulva Revolutsiooni ajastu ja Mõistuse Vangla.

Alles see oli kui “laulsime end vabaks”, alles see oli kui laulsime laulukaare all Päris Eestlastena end ühtseks.

@@@

Mõistus kui vangla.

Teadvus kui vabadus.

Tänapäeva ühiskonnas on kujunenud paradoks kus paljud kõrghariduse ja sotsiaalse staatuse saavutanud inimesed, kellel oleks justkui kõik eeldused maailma loovalt ja vastutustundlikult juhtida, muutuvad tegelikult copy–paste operaatoriteks. Nad rakendavad oma mõistust vaid õpitu ja juba teadaoleva kordamiseks.

Mõistus on suurepärane tööriist. Ta on kui analüütiline masin, mis suudab järjestada, arvutada, kopeerida ja rakendada.

Kuid ta on piiratud. Tema loomine pole päriselt loomine, vaid juba olemasoleva kombineerimine. Kui inimene samastub ainult mõistusega, hakkab ta nägema elu ainult läbi skeemide, reeglite, juhendite ja raamistike.

Selle tagajärjel tekib dogmaatiline reaalsus. Inimene, kes ei suuda enam teadvuse kaudu taipamisele jõuda, hakkab oma hirme ja ebakindlust kaitsma seaduste, kitsenduste ja kontrollimehhanismide kaudu. Sellest saabki totalitarismi algus, hirmust sündinud süsteem, mis vangistab nii tegija kui ka teised.

Veelgi ohtlikum on, kui üksikute inimeste hirmust saab kollektiivne uskumus. Siis koondutakse liitudesse, parteidesse ja organisatsioonidesse, mis hakkavad oma hirme raamistatult propageerima. Tekib neurobiokeemiline ja psühholoogiline lõks: inimene valib poole, samastub sellega pimesi ning hakkab uskuma, et just see on “ainus tõde”.

@@@

Neurobioloogiliselt on see mehhanism lihtne:

• Dopamiin pakub lühiajalist “tasuks” kuuluvuse eest, kui tõstad käe või annad allkirja.

• Oksütotsiin kinnistab grupikuuluvuse turvatunnet.

• Kortisool hoiab hirmu kaudu süsteemi koos, sundides alluma.

• Serotoniin seob inimese hierarhiasse, andes illusiooni, et “olen tähtis, sest kuulun süsteemi”.

Selline seisund meenutab juba meditsiiniliselt kirjeldatud nähtust: delusion ehk luulumõte.

Luulumõte on veendumus, mis ei põhine reaalsusel, kuid mida inimene (või terve grupp) peab raudkindlalt õigeks. Kui terve partei või ühiskond hakkab dogmaatilisel alusel ühtemoodi hääletama, allkirju andma ja seadusi looma, siis ei erine see olemuslikult psühhiaatrilisest luulust – tegemist on kollektiivse delusiooniga.

Kuid selle hinnaks on vabaduse, õigluse ja elava elu piiramine. Seaduslikke vorme ja otsuseid hakatakse looma mitte elust ja loovusest lähtudes, vaid hirmude ja ideoloogiliste skeemide kinnistamiseks.

Nii muutub illusoorne reaalsus vanglaks, kus ollakse teadlikult kinni illusioonis. Vabadus, looming, elav taipamine – kõik see asendatakse skeemide, dogmade ja ühtse hääletamisega.

Võimu juures olevatest haritud inimestest saavad “korra etalonid”, kes aga ei suuda enam kohata elu kui pidevalt uuesti sündivat müsteeriumi.

Teadvusest lähtuv inimene elab teisiti. Tema jaoks ei ole elu staatiline ega ette kirjutatud, vaid elav ja muutuv. Ta loob mitte mälust, vaid kohalolust. Ta ei karda tundmatut, sest taipamine sünnib just siis, kui mõistus peatub.

@@@

Küsimus jääb: “miks valida midagi muud?”

Kui teadvuse kaudu on võimalik luua vabadust, ilu ja tõde, siis miks valida hirmu ja illusiooni vanglat?

Kui elu on loov ime, miks muuta see raudpuuriks?

Vastus on igaühe sees.

Teadvus ei küsi, vaid on kohal.

Elu puuris on kurb ja haiglane. Dogmaatilisus ja ärategemine on illusioorsest elustiilist lähtuv hälve.

Mõistus võib jääda teenijaks, kuid peremeheks peab saama elav taipamine.

Ainult siis sünnib loovus, mis ei kopeeri, vaid kutsub ellu uue maailma.

0 comments